Kuigi lihtsalt väljendades on niisutamine vee lisamine õhule, on sellel oluline psühholoogiline kui ka keskkonna mõju. Valed niiskustasemed (kas liiga madalad või liiga kõrged) võivad põhjustada ebamugavust inimestele, kahjustada seadmeid ning materjale.
Liiga kuiv õhk võib põhjustada mitmeid tülikaid, kulukaid ja vahel ka ohtlikke probleeme. Staatiline elekter võib tekkida liigkuiva õhu keskkonnas ja mõjutada elektroonikat ning arvuteid. Liiga kuiv õhk süvendab probleemi kui käsitletakse staatilisusele kalduvaid materjale nagu paber, filmid, arvuti kettad ning plastikmaterjalid. Potentsiaalselt ohtlikus keskkonnas võib kuivast õhust tulenev staatiline elekter olla tõsiseks ohuks.
Uuringud näitavad, et inimesed tunnevad ennast kõige mugavamalt keskkonnas, mille niiskustase on vahemikus 35%-55%. Kui õhk on kuivem, niiskus eraldub kehapinnalt intensiivsemalt, tekitades külma tunde isegi 24°C või kõrgema ruumitemperatuuri korral.
Õhus niiskustaseme tõstmiseks eksisteerib kahte tüüpi protsesse:
Isotermilise niisutuse korral soojendatakse vett keemistemperatuurini, tekkiv vee aur lahustub õhus mida niisutatakse. Selline niisutusviis nõuab ohtralt energiat, kuid kuna auru mass on väiksem kui õhul, jääb õhu temperatuur stabiilseks.
Külma auru süsteemides kasutatakse kokkusurutud õhku vee pihustamiseks tekitades nii vee auru mis näeb välja kui udu. Vee osakesed lähevad üle vedelast olekust gaasilisse kasutades ümbritseva keskkonna soojusenergiat. See on pideva entalpiaga protsess, kus õhu temperatuur väheneb. Selline niisutusviis võib aidata säästa energiat kõrge sisemise soojuskoormusega süsteemides.
